Jüri Puidet: Olukorrast Euroopas ja sotsidest Pärnus

Mind pani sügavalt imestama, kui keset kohalike valimiste eelset saginat analüüsis Kalev Vilgats oma juhtkirjas Pärnu linna võimalikke võimuliite läbisegi Euroopa sotsiaaldemokraatlike arengusuundadega. Mis, muide, ei ole autori seisukohast erinevalt sugugi halvad.

Et lugupeetud toimetaja huvi sotsiaaldemokraatia vastu pole raugenud, näitas 29. oktoobri juhtkiri "Mis võinuks Pärnus minna teisiti?" (tegemist oli Kalev Vilgatsi isikliku seisukohaga, millele viitas rubriigi pealkirigi, toim), kus kohalikele sotsiaaldemokraatidele pühendati jälle üle poole juhtkirja leheruumist. Kuna siinkirjutaja arvates tehti seda tendentslikult ja subjektiivselt, tuleks tõe rauad õigeks väänata.

Kõigepealt olgu öeldud, et sotsid on oma valimistulemuse ja valijatega rahul. Ainukese erakonnana ei kaotanud me volikogus kohti. Tõsi ta ju on, et juurdegi me neid ei saanud, aga Toomas Kivimägi võimas tulemine ei jätnud kellelegi kasvamiseks ruumi. Samal ajal on sotsiaaldemokraatide ja Kivimägi valimisliidu programmiline sarnasus nii suur, et valimistulemuse üle võib ainult rõõmu tunda.

Kui erakond valib enda hulgast ja esitab valimistel linnapeakandidaadiks oma kohaliku juhi, on see loomulik ja demokraatlik protsess. Loomulikult oleksid Marianne Mikko ja Mark Soosaare ambitsioonid võib-olla veel kõrgemad, kui Pärnu linnapea koht pakkuda suudab, aga SDE Pärnu linnaorganisatsioon eelistab meeskonnamängijaid ehk Epp Kloostrit. Hinnati tööd valimistevahelisel ajal, mitte ajakirjanduslikku sõnaosavust valimiste künnisel.

Lehelugejale teadmiseks, et SDE Pärnu piirkond on riigis viimastel aastatel liikmete arvult üks kõige enam kasvanud piirkondi. Jääb mõistetamatuks toimetaja mürgine märkus Epp Kloostri ambitsioonide kohta. Kas sotsiaaldemokraadid oleks pidanud olema linnas ainuke nimekiri ilma linnapeakandidaadita?!

Siiski leiab üks sotsiaaldemokraat toimetaja silmis armu, see on ekseuroparlamentäär Marianne Mikko. Arvan aga Kalev Vilgatsile vastupidiselt, et valimisdebatt ei pea olema koolikokkutulek, selleks leitakse teine aeg ja koht.

Soovin sotsiaalsust ja demokraatiat kõigile! Seda on eelolevat rasket talve silmas pidades vaja nii Pärnu linnale kui Eesti riigile tervikuna.

Veelkord valimistest

Pärnumaal käis tänavu valimas üle poole hääleõiguslikust elanikkonnast. Pärnus oli valimisaktiivsuse protsent veidi kõrgem, 56,34%, mis on 13% enam kui 2005.a.

Seekord oli valijal tunduvalt suurem võimalus otsustada, kelle või mille poolt hääletada. Pärnus kõrvuti erakondadega segasid vett 4 valimisliitu ja 2 üksikkandidaati, siis maakonnas jäidki domineerima valimisliidud. Meedias suureks puhutud Toomas Kivimägi Valimisliit vähendas kõikide seni Pärnu volikogus esindatud erakondade mantaatide arvu, kuid mitte meie. Teoreetiiselt saaks alati paremini ja eriti hea on tark takkajärge olla, kuid antud keerulises Pärnu olukorras peame saadud 1308 hääle (2005.a. 1232 häält) ning 2 mandaadiga rahul olema. Volikogu 7-st naisest 2 kuuluvad sotside ridadesse. Naiste osakaal üldse peale vangerdusi on ainult 21 %, mis ilmselget on loodetava arneva ühiskonna kohta vähe
Volikogu tööks sai rahvalt mandaadi sotsiaaldemokraatidest veel Mark Soosaar (hiljem taandas end volikogust) , kes kandideeris T. Kivimägi Valimisliidu nimekirjas. Valimisliidus osalemise õigustus , et nii pääseb sotse võimalikult rohkem volikogusse, ei pidanud paika nagu arvata võis.


Pärnumaal tulid Audrud Keskerakonna ja Valimisliit Audru kõrval sotsid esimest korda välja oma nimekirjaga. Noore Audru-Lavassaare ühisosakonna tubli töö ei jäänud tasumata ja mandaadi 17 liikmelisse volikokku sai Anu Kurm. Volikokku pääses ka Valimisliit Audru nimekirjas kandideerinud Mercedes Merimaa.
Vändra vallas sai Lea Toom valimisliidus Üheskoos tubli häältesaagi, kuid vastavalt valimisreeglitele (kompensatsioonimandaat) pääses volikokku Least vähema häältearvuga kandideerija. Koongas kogus tubli tulemuse Andres Hirvela ja Tahkurannas Alo Sinimäe.

Soovin jõudu ja tarkust kõigile otsustajatele volikogudes !